Üks nendest üritustest, kus ka mina sain kaasa lüüa, toimus 13. augustil, see oli ringkonna rännak. Rändureid tuli selleks korraks kokku üheksa: Eda, Vaike, Liisa, Anna, Triin, Piret, Julia, Roveena ja mina, Veronika.
Stardipauk kõlas Tartu bussijaamas kell 10 hommikul, sellega viis buss meid Jõgevale. Sinna jõudes oli tunne, nagu oleksime sattunud Siberisse, nii külm oli seal. Aga nagu öeldakse, ei ole olemas halba ilma, on olemas vale suhtumine ja valed riided. Häälestasime ennast ümber ning seadsime sammud Betti Alveri majamuuseumisse. Küsisin Eda käest, miks siis selline valik, selle peale sain ma vastuseks, et kas ma tean Jõgeval mõnda teist muuseumi.
Niisiis, Jõgeva ainsas muuseumis oli meile giidiks Toomas Muru, selline väikene, kiila peaga ja prillidega mees, aga rääkida oli tal meile väga palju. Muuseumis oli kokku kolm ruumi, nendesse oli mahutatud Jõgeva linnaks saamise lugu, Betti Alver ja tema lapsepõlvekodu Jõgeval, Alo Mattiiseni elu ja looming ning näitus. Samuti saab seal korraldada kontserte.
Pärast muuseumikülastust oli lõuna söömise aeg. Toit oli maitsev nagu ikka NKK üritustel ning see, kes on Jõgeval käinud, tõenäoliselt teab, et seal saab pargis mängida malet. Ja nii meiegi sõime lõunat ja mängisime malet, no vähemalt need mängisid, kes oskasid, teised vaatasid niisama.
Keha kinnitatud, nägi päevakava, oleks vist õigem öelda, rännaku kava ette fotojahi Jõgeva linnas. Kolmestes gruppides läksime linna peale laiali. Ülesanded olid põnevuse mõttes erinevad: üks võistkond pidi jäädvustama haridust, teine sporti ja kolmas kultuuri.
Rännaku esimese päeva sportlikum osa oli rännak 11,5 km Jõgeva linnast Jõune külla Härjanurme kalatallu.
Teel nägime igasuguseid loomi: kasse ja koeri, lehmi ja lambaid, ühte surnud rebast maanteel. Avastasime Eestis kasvatatavaid teraviljasorte, mis kõik said hamba all ka ära proovitud. Ühed elevust tekitavamad, mis meil kasvatatakse, olid tatar ja raps, mille kaunad juba mustaks olid värvunud. Jõudsime järeldusele, et nälga tee peal küll ei jää.
Kella 1 paiku varaöösel oli enamus seltskonnast ennast magama sättinud. Kuna öö oli soe, siis olid julgemad ennast batuudile upitanud. Proovisin ka nende stiilis batuudil magada, kuid pärast paari tundi ja 4-5 korda ärkamist loobusin ning ronisin majja tagasi. Nimelt saavad batuudil magada sellised tugeva unega naiskodukaitsjad, sest iga kord, kui keegi külge vahetab või jalgu sirutab, annab batuut sellest ka teistele teada. Algul sätivad kõik ennast nagu karikakra õielehed ringselt magama, kuid lõpuks on ikka kõik keskel puntras.
Järgmise päeva hommikul olid kõik puhanud, batuudil või mitte, ning agaramad küpsetasid mitte nii agaratele pannkooke (tõeline pühapäeva hommik).
Selleks, et õigeks ajaks Kaareperre bussi peale jõuda, ei saanud me aega raisata, asjad kokku ja jälle rännakule. Kui pikk selle päeva tee oli, ei oska hinnata, sest liikusime osaliselt metsateid mööda. Ilm oli päikseline ja soe ning sellise toreda seltskonnaga oli teekond väga lõbus. Veidike enne Kaareperre jõudmist ristusid meie teed kahe külakoeraga. Algul tundusid nad suured ja kurjad, aga varsti saime me aru, et halba nad meile ei tahtnud. Lõbusad ja toredad sellid olid niikaua, kui mingist reoveelombist läbi käisid, roheliseks ja haisvaks muutusid. Ei kuulanud nad, kui me neid koju hurjutasime, vaid tulid ikka meiega kaasa.
Kaareperes ei tulnudki meil kaua oodata, jõudsime kohalikus poes käia, jäätist süüa ja buss, mis meid Tartusse tagasi tõi, oligi kohal. Koerad aga jäid maha.
0 comments:
Postitage kommentaar