Augustikuu viimasel nädalavahetusel suundus Tartu NKK kaks lahingpaari Põlva maleva juba 4. korda korraldatavale patrullvõistlusele Must Kotkas. Üks paar, Aira ja Kairi, oli juba paljudel võistlustel käinud, kogenud ja kokku töötanud, ning teine, nn roheline paar, mille koosseisus Triin ja mina. Ise olin varasemalt mõnest võistlusest osa võtnud, kuid Triinul ootas ees alles esimene kogemus, kui Koormusmatk välja arvata. Minul aga esimene kord võistelda lahingpaarina.
Kuidas see kõik siis toimus.
Reede õhtul saabusime Põlva malevasse, kus toimus instruktaaž ning stardijärjekorra määramine koos kaartide ja elude jagamisega. Pimeduse saabudes transporditi meid stardipaika, Meenikunno maastikukaitsealale. Kuna sinna saabudes oli väljas juba täitsa pime, koha ilu me eriti nautida ei saanud, ainult nii palju, kui taskulambi valguskiir meile seda lubas.
Varustuse kontroll ja start. Esimeses kontrollpunktis anti luureülesanne, mille tulemuse pidime üle andma järgmises punktis. Väga hea, et meil oli kaasas GPS, mis andis kindlustunde, kui kaardi järgi orienteerudes hakkas kahtlusi tekkima. Neid tekkis öises metsas liikudes aga päris palju. Luureülesanne läks meil hästi, vaatamata sellele, et kohtunik mõne olulise aspekti eelmises punktis seletamata jättis. Saime isegi boonuspunkte avastatud vaatlusposti eest. Minule oli see üks põnevamaid ülesandeid. Sai väga hästi praktiseerida SBK-l saadud teadmisi. Edasi viis jalutuskäik mööda laudteed järgmisesse punkti, kus andsime tähtsa teate kohtunikule üle. Minek järgnevasse kahte punkti oli vastutegevusevaba ning saime rahulikult mööda teed kõndida (teedel liikumine oli muidu keelatud).
Taevas hakkas tasapisi heledamaks minema.
Järgmine punkt – viktoriin. Magamata öö ja väsimus ei teinud meie meeli erksamaks, küsimused olid huvitavad, aga keerulised, aega vastamiseks vähe. Midagi sai siiski vastatud ning jätkasime teekonda. Silmad kippusid vägisi kinni vajuma – õppisin kõndides magamist. Kui sain aga teada, mis ülesanded meid eest ootavad, oli uni kohe läinud ja silm hakkas särama. Punkti nimi oli „kalapüük“. See oli nagu rusikas silmaauku. Kiiresti küsimustele vastanud, suundusin kohe kalapüügiga boonuspunkte teenima. Püügiriista vaadates oli esimene mõte, et kohtunikud teevad nalja, aga õnge vette visates, imekombel, oli praktiliselt kohe suur pirakas kala konksu otsas ja ka järgmine... Kolmanda saamiseks aega enam ei jätkunud. Kogu ülesande jaoks oli eraldatud 10 minutit. Kell oli umbes 6.00 – parim kalavõtuaeg. Sain mõnusa adrenaliinilaksu. Ei pea vist mainima, et selle ülesande eest saime ka parima punktitulemuse. Sinna järve äärde peaks ka kunagi tulevikus kalale minema.
Ei tea, kas mõni võistkond kasutas öist aega ka magamiseks, sest selgus, et läksime ajaliselt paljudest võistkondades mööda, kuid startides olime eelviimased.
Meie järgnevat teekonda ohustas vastutegevus. Edasi liikumiseks me teid praktiliselt ei kasutanud. Teekond järgmisesse punkti oli pikk ning veetakistusterohke. Esimene veetakistus oli oja. Kuna oli alles jahe varahommik ning ujumistuju meil ei olnud, hakkasime otsima muid võimalusi oja ületamiseks. See võttis päris kaua aega, kuid lõpuks leidsime kopratammi, millest üle ronisime. Varsti oli ees ka suurem veetakistus – jõgi. Endiselt ei soovinud me ujuda. Hakkasime jällegi otsima alternatiive. Leidsimegi. Ühes kohas oli üle jõe viidud tross, millel rippus korv, mis mõeldud üle vee sõitmiseks. Rõõmustasime, et ei peagi ujuma, kuid lähemal uurimisel selgus, et transport on lukus. Kuna kõrvalist abi talunike näol kasutada ei tohtinud ning aega otsingutele oli niigi palju raisatud, võtsime riidest lahti ja kõndisime jõest läbi. Vool oli päris tugev ning sügavust oleks võinud samuti vähem olla, kuid saime hakkama. Teekond jätkus.
Ühes kohas mööda metsasihti kõndides avastasime äkki ennast vastutegevuse poiste kõrvalt. Ma ei jõudnud isegi ehmuda. Loovutasime elud ning saime õppetunni, et ei tasu teedele liiga lähedale minna, ning jätkasime oma teekonda.
Järgmine punkt oli paintball ja mineerimine. Ülesandeks oli paintballi püssiga snaiper likvideerida, tähistatud alale miin paigaldada ning see lõhata. Esimene osa läks meil hästi, kuid miini lõhkamisega nii hästi hakkama ei saanud. Tegime rumala vea ning ühendasime miini juhtmed valesti, sealt ka meie ainsad maksimum karistuspunktid. Selleks hetkeks olid endagi juhtmed väsimuse ja palavuse tõttu kokku jooksnud.
Uus punkt asus väga looduskaunis jõekäärus, kus tuli köiel mäest alla üle jõe laskuda. Kohtunikud kostitasid meid maitsva kärjemeega. Selleks hetkeks oli juba üle poole distantsist läbitud ning iga samm muutus üha raskemaks.
Bingo-orienteerumises tuli oma bingo-kaardile leida vajalikud numbrid, mis olid peidus punktides. Kõik oli nii nagu orienteerumises tavaliselt, ainult et punktid pidi ise valima ning otsima nii kaua, kuni vajalikud numbrid on üles leitud. Kõik sõltus õnnest, mida meil tol hetkel ei olnud. Pidime praktiliselt kõik punktid läbi jooksma, enne kui vajalikud numbrid käes olid. Orienteerumistrassil sain ka oma esimesed villid kätte, täpsemini jalgadele. Jalad teibitud, liikusime edasi. Õnneks oli see eelviimane punkt. Järgmisest punktist sai alguse lõpujooks Põlva järve äärde, kus ootas ees takistusrada koos ergutava järves suplemisega – riietes ja koos varustusega, loomulikult. Igale ujumisele järgnes liival roomamine, seega nägime takistusraja lõpus välja nagu riivsaiaga paneeritud kotletid.
Saigi võistlus läbi. Ees ootas veel saun, seljanka ja kojusõit.
Patrullvõistlus Must Kotkas oli üks väga tore ettevõtmine, läheksin järgmine kordki. Muidugi, mul väga vedas lahingpaarilisega ning loodan, et ta on nõus minuga ka edaspidi patrullvõistlustel osalema.
0 comments:
Postitage kommentaar