Reedel, 29. juulil
Tartust teele asudes tundus, et ilmaga meil veab – päike säras ja õhk oli mõnusalt soe. Puhkekülla jõudsime – Eda, Liisa, Riina, Triin, Reelika, Julia ja mina − umbes poole kaheksa paiku õhtul ning seal liitus meie rõõmsa seltskonnaga veel ka Piret. Selleks ajaks oli taevas küll juba ähvardavalt pilves...
Esmalt toimus lõkkeplatsi ääres kogunemine, millele järgnesid lühidad tervitussõnavõtud korraldajatelt. Kuuldavasti oli spordilaagrisse registreerunuid umbes 200, ent üldpilti vaadates paistis osalejaid, lapsed ja koerad kaasaarvatud, olevat siiski tunduvalt vähem.
Palju aega ringivaatamiseks ja sisseelamiseks aga enam polnudki, kuna peagi pidime juba esitama oma sportliku taidluskava teemal „Sport 1927“. Meie etteaste osutus igati edukaks, seda enam, et lõplik rollide jaotus kujunes alles sõidusuunal Tartu-Kulina ning ainus kostümeeritud proov toimus vahetult enne esinemist parklas, meie mikrobussi juures. Kava inspiratsiooniallikaks oli Oskar Lutsu följeton „Plastika“ − ehe näide sellest, kuidas sport võis mõjutada üht tavalist majapidamist aastal 1927. Meie minietenduse kõige eredam hetk oli kindlasti ämma (Liisa esituses) kuulus „Vaasitants“. Vaasi asemel oli küll vaid plekkämber, ent tantsu ilu ja plastilist esitust see ei seganud. :)
Kõik kavad vaadatud, oligi aeg telgid püsti panna ja õhtu tõotas kujuneda üsna vaikseks. Kui enamus telklaagrist oli end juba magama sättinud, üllatas meid kõiki üle terve puhkeküla kostuv vali mürtsuv muusika. Peale meie oli sel õhtul puhkekülas veel üks seltskond, kel sooviks pidutseda ja keda eriti ilmselt ei huvitanud see, et nende tegevus kedagi ka häirida võiks. Võimas tümps kaikus aga optimistlikult varajaste hommikutundideni ja loodetavasti sai too peoseltskond sellest oma võrratu looduselamuse kätte.
Laupäeval, 30. juulil
Hommik algas väga vara ja raskelt... Kui oma pea telgist välja pistsin, märkasin paari jooksjat ning umbes 15-liikmelist võimlevat seltskonda. Siis tuli meelde, et päevaplaani järgi peaks olema vist hommikvõimlemine. Vajusime pisut veel uimastena hommikust sööma ja pärast hommikukohvi läks mu meel juba palju erksamaks.
Esimese alana oli kavas emotsionaalne kirvevise, mida oli päris põnev ka kõrvalt vaadata. Kindlasti oleks meie tiim siit ka punkte saanud, kui oleks eelnevalt olnud võimalus mõned testvisked sooritada. Aga ju siis eeldati, et see ala on kõigile niikuinii tuttav, sest loobime kirvest vaat et iga päev. ;)
Järgnes rannavõrkpall, kus meist osalesid tublilt Triin, Riina, Julia ja Piret. Ülejäänud (Eda, Liisa, Reelika ja mina) olid entusiastlikud ergutustiimi liikmed ning lõbu oli kõigil laialt.
Pärast lõunat prooviti kätt täpsuslaskmises ning jätkusid pallimängud, seekord sulgpall, milles Piret osutus karmiks reketikäsitsejaks.
(Millalgi pärast lõunat märkasin, et lõpuks ometi pannakse püsti ka kätepesu koht telklaagri asukatele. Üldiselt olidki pesemistingimused kehvavõitu... tegelikult need praktiliselt puudusid.)
Väga intrigeeriv ala oli ka suvine suusatamine (meilt võistlesid Riina, Reelika, Eda ja Piret), mis toimus meeldivas vihmasajus, märjal murul, mis omakorda andis lootust, et ka suusad lippavad vesisel pinnal nobedamalt. Osalt pidaski see paika – pigem libisesid suusad jalast ära, kui et liikusid soovitud suunas. Hoolimata tujukatest ilmaoludest oli meie meeskonna vaim tugev ja sõidustiil kõigil väljapeetud ja ilmastikule vastav! Enne saunaõhtut mängiti veel kord võrkpalli ning sellega oli päeva sportlik osa lõppenud.
Saun oli nagu saun ikka − päris korralik leiliruum, väljas väike tünnisaun ning kes tahtis, sai leiliruumist kohe ka jahedasse vette hüpata. Puudus vaid... pesemisvõimalus. See pettumust tekitav tõsiasi tekitas minus esimest korda selle spordilaagri jooksul tahtmise pisut viriseda.
Järgnes õhtusöök, mille lõppedes me üsna kiirelt lähimasse külapoodi tõttasime.
Kella üheksa paiku kogunesime puhkeküla peamaja kõrval asuvasse nn staapi, mis välimuselt meenutas osalt natuke tühja heinaküüni ja teisalt pisut suurt külakõrtsi. Pool hoonest oli tegelikult katuseta (kaetud mingi kilega) ning seepärast nirises sealt vett läbi päris korralikult.
Istumiskohad olid aga õnneks kuivad ja nii, olles relvastatud jookide ja hulga kartulikrõpsudega, võtsimegi kohad sisse. Esialgu olime ainsad kohalolijad, ent vähehaaval hakkas rahvast juurde tulema. Et vaikuses istuda oli igav, mõtlesime endid ise lõbustada. Otsustasime Liisaga, et proovime laval asuva helitehnika kuidagi tööle saada ning pisut siit-sealt nuppe näppides ei osutunudki see eriti keeruliseks ülesandeks. Järgnesid erinevad omaalgatuslikud ringmängud. Tegelikult algas kõik Liisa initsiatiivist, kes haaras rõõmsalt taas plekkämbri ja idamaise muusika saatel pisut kaasaegsema vaasitantsu versiooni esitas ning kus me kõik taustatantsijateks olime. Edasi anti teatepulk (täpsemalt plekkämber) järgmisele ringkonnale, kes omakorda mingi väikese meelelahutuse välja pidi pakkuma. Ja nõnda läks aeg üsna kiiresti seni, kuni oligi korraldajate tellitud pillimees (kuuldavasti küll varuvariant, kuna algselt tulema pidanud muusik oli kuskile haihtunud) kohal, sättis oma süntesaatori üles ning lühikese sissejuhatuse järel esitas peaaegu kogu repertuaari Elmari raadio klassikast. Kokku tulnud tagasihoidlikul peoseltskonnal oli sellest tuju hea ning tantsuplats hõivati juba esimeste lugude ajal.
Umbes kesköö paiku pakkusid korraks toredat vaatepilti taevasse joonistuvad ilutulestiku lilled. Tegemist polnud siiski meile mõeldud üllatusega, vaid puhkeküla peamajas toimuva juubelipeo kulminatsiooniga.
Pühapäeval, 31. juulil
Hommik oli värske ja karge ning ka vihmahood lõpuks ometi taandunud. Päev algas päikesepaiste ja viktoriiniga. Nagu oletadagi võis, olid pooled küsimused naiskodukaitseteemalised, ent ülejäänud spordi valdkonnast. Meie „aju“ moodustasid Eda, Liisa, Julia ja Piret.
Viktoriinile järgnes jõuline ja vaatemänguline köievedu, millest Tartu ringkonna võistkond võttis osa väga stiilselt – riietatuna valgetesse võimlemiskostüümidesse. Kui paaril esimesel võistlusel ei saanud meie tiim veel täit hoogu sisse, siis kõik ülejäänud jõuproovid päädisid meie naiskonna võiduga.
Pärast lõunasööki oli taas staabis kogunemine – seekord siis tehti toimunust kokkuvõtteid ning loomulikult kuulutati välja auhinnalised kohad ja tunnustati kõigi osavõtjaid. Tartu NKK võistkond sai üldarvestuses igati tubli 3. koha.
Spordilaagri viimasel päeval olid osavõtjate read jäänud küll juba üsna hõredaks, aga kes vaatamata vihmale ja mõningatele ebamugavustele siiski lõpuni jääda otsustasid, said kindlasti sellest nädalavahetusest meeldiva energialaengu. Isiklikult minu jaoks osutus kogu üritus igati kordaläinuks ja seda tänu eelkõige väga toredale seltskonnale.
0 comments:
Postitage kommentaar