Naiskodukaitse Koormusmatk (Eda)

20.-21.05.2011

Tänavust Koormusmatka ootasin huviga, sest üle pika aja korraldas seda Erna Seltsi asemel taas Naiskodukaitse. Minu jaoks oli see kokku neljas ja esimene meie enda korraldatav matk. Eeltöö oli täitsa kobe ja Tartu pani välja kaks võistkonda. Sel aastal olime õnnistatud kahe varuliikmega, mõlemad läksid kasutusse. Varustuse saime kenasti kokku ja kõik läks sujuvalt. Pakkisime oma võistkonnad, esindajad ja varustuse bussile ning autole ja asusime Jõgeva poole teele.

Kohapeal kohendasime varustust, valmistasime võileibu, kuulasime avakõnet, sõime seljankat, kuulasime meie uue malevapealiku innustavat sõnavõttu, saime esindajatelt infot, sõitsime starti ja istusime bussis. Stardi leidmine oli omaette katsumus, sest meil ei olnud kaasas atlast ning võistlusel kasutatav kaart sai täpselt õiges kohas otsa. Läksime kohale meie Jõgevalt pärit esindaja juhtnööride järgi. Selle sõidu jooksul tänas tema kindlasti õnne, et minuga rajale minema ei pea ning mu võistkonnakaaslaste hinge ilmus ehk pisike kahtlus. Igal juhul jõudsime kohale ja Tartu II võistkond sai õigel ajal rajale. Olgu mainitud, et sinna kuulusid Riina, Reelika, Sirle ja Triin.

Meie stardinumber oli 14. Olgu nüüd mainitud ka meie võistkonna koosseis: Nele, Anna, Kristyna ja mina. Aega stardini oli meil poolteist tundi, seda sisustasime põllul käimisega, nööride sidumisega ning nägudele sõjamaalingu joonistamisega. Enne starti suutsin ära kaotada kolm paari kindaid (millest üks õnneks finišis välja ilmus). Oligi käes meie stardiaeg, vudisime varustuse kontrolli. Kõik oli kenasti olemas, korjasime kodinad kokku ja hakkasime liikuma esimesse kontrollpunkti, mis oli ca 14 km kaugusel ja kuhu jõudmiseks oli aega 3 ja pool tundi.

Algus läks kenasti. Ilus kuu oli taevas ja meeleolu oli hea. Kõndisime mööda sirget metsavahelist kruusateed. Peagi tõusis päike ja linnukesed hakkasid laulma. Kaardile olid kõik kontrollpunktid juba enne meid peale märgitud ja punase vildikaga oli peale märgitud ka meie liikumistee. Otsustasime ühes kohas seda eirata ning läksime mööda maanteed, vastutegevust ju seal ei olnud. Sellise valiku tegime seetõttu, et märgitud rajal ei näidanud ei GPS ega kaart teed ning kohati tundus soine. Kas meie hirm ka tõeks osutus, ma ei tea, aga igatahes jõudsime õigesse punkti õigeaegselt. Selle lõigu jooksul oli meil ka kontakt ühe hirmus tigeda taksiga, kes oma õueväravat kaitses. Esimesse kontrollpunkti jõudmine andis juba kahjuks aimu, milliseks rada kujuneb. Kiirus oli liiga suur ning juba toimusid esimesed katkestamised, sealhulgas ka Tartu II võistkonna üks liige.

Esimene ülesanne oli süüdata lõke ning põletada läbi nöör. Nele korjas tee pealt kuiva heina, Anna leidis papist kohvitopsi ja nendest ning kaasas olevast paberist valmistasime äärmiselt nägusa ikebana, mille me asetasime nööri alla ning pistsime ladvale tule otsa. Nöör põles üsna nobedasti läbi.

Täiendasime oma veevarusid, ajasime esindajaga mõne sõna juttu ja asusime teele järmise kontrollpunkti poole. Aega sinna jõudmiseks oli 3 tundi, astuda oli taas üle 10 km. Üks sirge kruusatee asendus teise sirge kruusateega. Tee ääres olid raiesmikud ja lihtsalt võsa. Astusime ja astusime ja astusime, tempo oli üsna kiire. Kõva kivine pinnas põrutas jalgu, tekkisid villid ja liigesed hakkasid valutama. Sel lõigul katkestas Tartu II võistkond.

Teises kontrollpunktis tuli anda esmaabi. Peaks mainima, et minu motivatsioon hakkas selle pika trampimise peale kolinal langema. Eelnevalt oli meile jagatud kontrollpunktides olevate ülesannete kirjeldused. Selle järgi pidavat tegu olema liiklusõnnetusega. Lubasin ise teha kõne häirekeskusesse ja olla juhiks. Ülesandes selgus, et tegu oli hoopis metsa magama jäänud naisterahvaga ja teadvusetu meesterahvaga, kes oli hommikul teda otsima tulnud. Nende juures paanitses noor tütarlaps. Mina tegin kõne ja teised asusid tegutsema. Kõne läks mul jube pikaks, sest ma ei suutnud täpset asukohta kirjeldada, kuna ei olnud sellega arvestanud. Nii läkski, et mina läksin ähmi täis ja ei osanud kaarti lugeda, jagasime ligi viis minutit maid. Kui sain kõne lõpetatud, vaatasin, mis teised teinud olid. Nele oli alajahtunud naisterahva soojalt katnud ja rahustas tüdrukut. Noormees lamas aga selili maas. Jõudsime veel tema külgasendisse keerata ja oligi aeg läbi. See punkt oli tegelikult lihtne ja läks meil üsna kehvasti. Mind see eriti ei rõõmustanud, aga mis seal ikka. Täiendasime varusid ja asusime teele.

Järgmine punkt oli lähemal ja aega sinna jõudmiseks oli tund. Alguses tundus, et aega maa ja ilm, aga vastik pinnas oli teinud oma töö ja Kristyna lonkas päris kõvasti. Raiskasime aega plaasterdamise peale ja aega punkti jõudmiseks oli ühtäkki väga napilt. Peaks mainima, et see rajalõik oli kõige põnevam, kuna nägime tee ääres koera, traktorit ja kahte meest. Jõudsime kolmandasse punkti väga napilt ja pidime üsna ruttu asuma püstitama telkmantlitest telke. Tegime ülesande ära ning liikusime kohe järgmisele ülesandele, mis asus samas kontrollpunktis. Selleks oli 10 relva pildi järgi tuvastamine. Saime sellega mingil määral hakkama, täiendasime veevarusid ja asusime teele. Selles kontrollpunktis jätsime hüvasti Kristynaga, kelle põlv ei kannatanud enam kõval pinnasel põrutamist. Jätkasime kolmekesi.

Järgmisesse punkti jõudmine oli, vabandage nüüd väljendit, aga lihtsalt nõme. Tee oli sirge, endiselt see kõva pinnas ja lahtised kivid. Lisaks paistis pähe päike ning ründasid sääsed. Tee teeks, aga aega oli nii napilt, et pissil käia ja süüa polnud aega, jalgade plaasterdamisest rääkimata. Otsustasime riskida ja tegime seda viimast kõigest hoolimata. Samm osutus ses mõttes valeks, et jäime kontrollpunkti just ca 5 minutit hiljaks ehk aeg, mis kulus plaasterdamisele. Tänu taevale, et ma Nelel ega Annal pissil käia ei lubanud. Motivatsioon oli umbes miinus seitsesada. Miinivälja ülesandele me ei jõudnud, granaadivise läks täielikult untsu. Mina otsisin kolm minutit põõsast oma punaseid granaate. Vabandan oma võistkonnakaaslaste ees, aga mul oli juba nii ükskõik, et seisin käed taskus ja lihtsalt mölisesin, et ma ei leia neid.

Olin väga vihane korraldaja peale, kes sellise jubeda raja valis. Absoluutselt ei jõudnud normaalselt aega. Jõudsime seda vaid tänu enesepiinamisele ehk puhkepausideta trampimisele. Ma olin väga lähedal katkestamisele, ei tahtnud üldse edasi minna ja ennast lõhkuda. Minu kaks kaaslast aga tahtsid juba kiusu pärast lõpuni minna. Ausalt öeldes läksin ma kaasa vaid nende pärast, sest minu katkestamine oleks rikkunud nende võimaluse edasi minna.

Järgmine punkt oli luureülesanne ning otsustasime ennast lihtsalt sinna kohale vedada, võtta vastu karistuspunktid hilinemise eest ja siis ennast kuhugi kaheks tunniks magama keerata. Päike ja kuumus tegid oma töö ning minu pea hakkas tiirlema. Kõndisin nagu ebakaine kodanik ning pidevalt oli tunne, et vajun külili. Sel lõigul pidi olema ka veidi närvikõdi, sest Tallinna-Tartu maanteel pidavat tegutsema vastutegevus, et sundida meid maanteepeenralt kraavi või võssa. Meil oli sellest täiesti ükskõik, elude loovutamine ei oleks meie puhul midagi hullemaks teha saanud. Kahjuks ei olnud seda energiasüsti ning ühtegi kollase lindiga tähistatud inimlooma ega masinat me ei kohanud. Liikusime teosammul, aga millegipärast jõudsime luureülesandele õigel ajal. Mina eriti püsti seista ei jaksanud ning luurele läksid Anna ja Nele. Luuramiseks oli aega kaks tundi. Nad leidsid vaenlase ja vaenlane leidis neid. Täitsime luureraporti, aga ilmselgelt väga kehvasti, sest saime maksimaalsed karistuspunktid. Ah, ükskõik, motivatsiooni ei saanud vähem olla.

Trampisime edasi eelviimasesse punkti. Ei hakka täpsustama, milline tee oli, seda võivad kõik ise ette kujutada. Vihjeks ütlen, et ikka samasugune. Jõudsime Pedja jõe äärde ning õige pea ka Kirna õppekeskuse õuele, kus oli finiš. Meid see muidugi ei puudutanud, sest pidime liikuma veel 2,5 km kaugusel asuvasse lasketiiru. Jõudsime sinna kohale veidi üle tunni enne oma aega. Viskasime pikali ja kirusime seda võistlustrassi. Kui oli käes meie aeg, suundusime laskeülesandele. See möödus vahejuhtumiteta, lasime oma Galilid märklaudade suunas tujutult tühjaks (vaevalt, et mõni pihta läks) ja liikusime edasi lõpujooksu starti.

Lõpujooks oli see viimane 2,5-kilomeetrine lõik tagasi Kirna õppekeskusesse. Selle aja veetsime peamiselt võistlusrada kirjudes ja tunnistades, et see oli üks jubedamaid kogemusi üldse. Kodutee on alati lühem ja peagi paistsid helkurvestid. Võtsime rammu kokku ja jooksime viimased 100 meetrit. See tõi kuuldavale ootajate ergutushüüded ning varustus muutus piisavalt kergeks. Pärast lõpujooksu oli jäänud veel takistusrada. Läbi labürindi, läbi teise labürindi, üle plangu, läbi mingi redeli, üle plangu, läbi mingi redeli, redelist üles ja üle lindi. Saime hakkama ja sugugi mitte kõige kehvema ajaga. Võistlus oli peaaegu läbi, liikusime veel varustuse kontrolli. Varustus oli meil olemas, aga kahjuks puudus meil üks liige ja kogu tema varustus.

Võistlus sai läbi ja saime eelviimase koha. Minu jaoks oli see kõige hirmsam Koormusmatk. Ei olnud mul viletsas seisus jalad ega muud kehaosad, kärssas hoopis peanupp. See pagana rada ja ebamaised kontrollajad tõmbasid motivatsiooni miinustesse. Kokku käisime maha 53 km Jõgevamaa teid. Mu kaaslased olid väga toredad ja on jubedalt kahju, et meil ei olnud nii lõbus nagu eelmisel aastal, mil meie minek oli palju keerulisem ja meie võistkond juba alguses kolmeliikmeline. Väga kahju on, et tänavune Koormusmatk selliseks osutus ja ilmselt pean korralikult pingutama, et järgmisel aastal üks võistkondki välja panna.

Lõpetan siiski positiivselt: meie esindajal Liisal oli väga tore ja temale meeldis. Nii et vähemalt esindaja on meil järgmiseks aastaks olemas. Ma loodan väga, et korraldajad õpivad sellest veast ja järgmisel aastal on jälle lõbus, sest korraldusliku poole pealt ei ole etteheiteid. Mina plaanin järgmisel aastal stardis olla.