See pole mingi nali, tõepoolest, 18.−20. veebruaril 2011 toimus Tartus piduliku nimetusega Kaitseliidu Kooli egiidialune Naiskodukaitse avalike suhete kursus. Kursusel osales tublisid inimesi üle Eesti: Jõgevalt ja Sakalast, Virust, Järvast ja Võrust, Alutaguselt ja Raplast, Läänest ja lõunast − Valgast. Tartust olid julgenud koduõuel nina toast välja pista lisaks siinkirjutajale ka Ulvi ja Silvi
Siinkirjutaja ei kuulu teps mitte PR-gruppi ja minu n-ö avalik suhtlemine on seni väljendust leidnud vaid suppi või putru jagades Naiskodukaitsele promo tehes. Seega olid tunded kahetised: ebakindlus enda väheste eelteadmiste pärast ja ootused-lootused uute tuttavate ja tarkuste ees.
Kursuslased jagati kolme gruppi ja meile anti ülesanne teha oma vapp ning panna kirja grupi reeglid ja ootused. Üks grupp tuligi pärast välja päris vapi moodi vapiga. Meie grupp lahendas ülesande aga selliselt, et joonistasime ristikheinalehe, mille kolmele lehele kirjutasime. Ootusteks kursusele olid teadmised, oskused, sõbrad, motivatsioon ja ideed. Grupi reegliteks aga said kirja avatus, positiivsus, austus, sõbralikkus ja koostöö. Võib juba praegu etteruttavalt öelda, et reeglid pidasid vett ja ootused said igati täidetud. Ja ristikheina joonistamise saime ka kursuse käigus täiesti käppa!
Virge Prank-Vijard andis meile tunni teemal „Naiskodukaitse ajaloo jäädvustamine“. Lisaks muudele tarkustele sai siit tunnist kirja ka idee n-ö Heade Mõtete Lehele, mida võib lahkesti ajakirja veergudelgi jagada: üks (jaoskonna) juhatuse liige, kel ei ole hetkel täita konkreetset ülesannet (nagu on esinaisel, aseesinaisel), võiks olla n-ö arhivaar ja tagada ka jaoskonna tasandil meie praeguse tegevuse kajastamise. Samuti tähelepanek, et kõige paremini säilib siiski paber. Siis ei ole 10 aasta pärast NKK ajaloo uurijad olukorra ees, kus internetiajastul on kogu oluline info jäänud liikmete e-postkastidesse, fotod e-keskkonda jms – mis ei pruugi mingil ajal olla enam säilinud ega kättesaadav.
Selleks, et kursus oleks eriti tulemusrikas, tuli eelnevalt sooritada ka mõned kodused tööd: otsida NKK teemaline foto, teha ajalooline plakat ning kirjutada pressiteade. Plakatiülesanne oli seda raskem, et ei olnud lihtsalt Naiskodukaitse teemaline plakat, vaid tuli just tutvustada organisatsiooni ajalugu. Kuna ajaloo tõlgendamisviise on erinevaid, siis sai ka plakatiülesanne osalejate poolt minu arvates väga andekalt ja eriilmeliselt tehtud. Kunstiannet ja fantaasiat meie liikmetel näib igatahes jätkuvat! Ka instruktoritelt saadud töödele tagasiside oli väga asjalik ja mitte mahamaterdav, vaid pigem ikka konstruktiivne ja positiivset esiletoov. Eks see oligi ju õppimiskoht. Ka siinkirjutajale sai otsustavaks faktoriks, miks ööl enne kursust plakatit üldse kujundama asuda – parem ikka kehv töö ja saada näpunäiteid selle paremaks muutmiseks, kui käega lüüa või ma-ju-ei-oska-ma-ei-jõua taha pugeda. Igatahes mitmed plakatid olid sellised, millega võiks kohe messile vm välja minna Naiskodukaitset tutvustama.
Meie pressiteadetele andis tagasiside Taive Kuuse ajakirjast Kaitse Kodu. Selgus, et enamiku kirjutised olid muidu küll head, aga väga n-ö enesekesksed, mis lugeja väljaspool meie organisatsiooni paneks vaid õlgu kehitama ja küsima: „Ja mis siis?“ Teisisõnu õppisime, et enda tegemistest kirjutades peame mitte lihtsalt töövõite kajastama, vaid leidma n-ö võtme, mis ka teisi puudutab, kokkupuutepunkti või samastusvõimaluse laiemale publikule. Nii et kui saime ülesande muuta ise teiste kirjutatud pressiteadet sellest, kuidas Naiskodukaitsjad hoidiseid tegid, siis tulid ootamatu pealkirjaga uudishimu tekitamiseks näiteks sellised pealkirjad, nagu „Naised, hoidistama!“ või „Sissekeedukursus – mis loom see veel on?“.
Lisaks pressiteadete analüüsile rakendas Taive ka n-ö šokiteraapiat, kui hakkas ringis istujaid kujutletava ajakirjanikuna küsimustega „pommitama“: „Miks Sa Naiskodukaitsesse astusid?“, „Mida te siin teete?“ jne. Pealtnäha elementaarne, aga kui niimoodi otse ja kiiresti vastama pead, siis kuigi oleme ju ilmselt kõik täiesti kaalutletult, mitte uisapäisa, organisatsiooni tulnud ja teame, millega Naiskodukaitse tegeleb, siis esimese hooga õiged sõnad küll suhu ei tulnud, aga ega „reporteril“ polnud ju aega oodata. Siit sai kõrva taha kirjutatud teadmine, et kuigi n-ö meediasuhtluseks on kindlad inimesed ja reeglid, siis tegelikult peaks iga naiskodukaitsja olema valmis mingil hetkel PR-i tegema nendele samadele lihtsatele küsimustele vastates ja selgelt Naiskodukaitse olemust ja vajalikkust selgitades. Seda võiks harjutada kas või mõnel motivatsiooniõhtul.
Kristel Kitsingu abil saime tungida reklaammaterjalide värvikirevasse maailma ja nägime ka, kui palju erinevaid asju Naiskodukaitses seni tehtud on.
Kõige rohkem uusi teadmisi õpetas aga ilmselt Jane Särg, kes selgitas meile kujundamise põhitõdesid, fotode kasutamist ja kuidas seda kõike toredate arvutiprogrammidega ka erilist IT-võimekust omamata teostada. Olen mina oma elus erinevaid n-ö arvutiõpetajaid kohanud, aga Jane imelise rahuga ei anna küll kedagi võrrelda. Loomulikult kehtib ka siin põhitõde, et kohapeal saime fotode töötlemisega või flaieri kujundamisega lõpuks kõik hakkama, aga nende uute oskuste kinnistamiseks tuleb neid ikka ise reaalselt kasutama hakata.
Laupäeval õhtu koha peal oli tunniplaanis märge: „Ettevalmisused ainekontrolliks“. See ei tähendanud aga sugugi kontrolltööd või muud teadaolevat kontrollivõimalust. Pidime hoopis valmistama ette n-ö messiboksi. See oli tõepoolest väga leidlik ülesanne, kus seniõpitut ja oma ideid proovile panna. Ettevalmistuse käigus sai nii kunstiannet rakendatud – näiteks liiliaristi joonistamisel −, reklaammaterjale valmistatud („voltisime pliiatseid“ ja valmistasime „kleepse“ post-it abil), erinevaid tegevusi välja mõeldud ning kaudselt isegi leiba küpsetatud (seda, tõsi küll, paar päeva varem, aga tartlasena sain öösel kodus käies mõningat atribuutikat, sh isetehtud leiba kaasa haarata).
Bokside esitlus oligi kursuse kõige lõbusam ja aktiivsem osa. Boksides käisid järgemööda kõik instruktorid, aga ka teiste gruppide liikmed. Loomulikult ei etendanud nad rahulikke ja teadlikke naiskodukaitsjaid, vaid hoopis kärsituid, nänn-kätte-ja-minema-noorukeid või skeptilisi noh-mis-teil-siin-ka-mulle-pakkuda-on-tüüpe, aga ka teisi rohkem ja vähem naiskodukaitsest reaalselt huvitatud inimesi, kellega siis 5-liikmeline grupp pidi toime tulema. Uhh, ega see kerge ülesanne ei olnud, ausõna! Reaalselt küll vist 14 inimest korraga ka boksi sisse ei saja, aga ikkagi oli paras väljakutse nii oma sõnumit 5 sekundiga edastada ja uudistajaid kauemaks varem välja mõeldud tegevusplaani järgi mõjutada. Sellegipoolest pakuti boksides lisaks taustainfole – plakatid ja reklaammaterjalid – ning jutule Naiskodukaitsest palju erinevaid tegevusi – kompimise teel erinevate toiduainete äratundmist, täpsusviskeid, isegi esmaabi näitasime mängukaru peal. Teiste gruppide tegevustest tulevad meelde erinevad sportlikud tegevused, paberirullid heade mõtetega, ja eriti kuulutus: „Naiste hoid!“. Tegevust pakuti ka lastele. Ühesõnaga, kui poleks tegu olnud juba organiseerunud liikmetega, usun küll, et enamik külastajaid oleks kui mitte värvatud, siis vähemasti neile positiivne mulje Naiskodukaitsest jäetud.
0 comments:
Postitage kommentaar