Virtuaalne lahing simulatsioonikeskuses

07.03.2011

Märtsikuu motivatsiooniõhtu saatsime mööda KVÜÕA simulatsioonikeskuses. Simuleerimine tähendab matkimist ja meie matkisime seal relvade abil esemete ja muude produktide hävitamist. Lahing- ega paukmoona ei kasutatud, relvad saadavad signaali ekraanile ning pauku teeb salvedesse laetud gaas.

Kogunesime libedal malevaõuel, kus usinamad said põlve jääle panna. Sealt liikusime edasi maja viiendale korrusele, kus asubki simulatsioonikeskus.

Lõviosa simuleerimisest toimus vana sõbra AK-4 abil. Osa seltskonnast ei olnud sellise relvaga veel sõpradeks saanud ning seetõttu toimus esmalt tutvumisvoor. Näidati, lasti käes hoida ning tutvustati selle eripärasid (mis veidi hiljem küllaltki hästi välja tulid). Õpetati ka õiget sihtimist, hingamist ja päästmist (kes ei tea, siis päästmine on päästikule vajutamine). Kirjeldati ning demonstreeriti ka õigeid laskmisasendeid ning seda, kuidas tõrke korral jalga tõsta.

Seltskonnast praagiti välja kaheksa julgemat, kes viskusid kõhuli relvade taha. Salved said kinnitatud, relvad laetud ning palgele seatud. Ekraanile ilmusid hõljuvad pallikesed, mida laskurid usinalt purustama hakkasid. Oh seda sportlikku viha, mis välja lõi, kui äsjapurustatud pallike mõne sekundi pärast uuesti ilmus. Minu relv otsustas, et olen piisavalt kehv laskur ning täristas iga päästmise ajal korraliku valangu. Kaks korda sain täristada, siis suunati mind teise relva juurde. Sellega oli päris mõnus plõksida, paraku paistsin olevat veel saamatum ja ükski pall katki ei länud. Otsustasin naabri palle lõhkuma hakata, see plaan ei läinud samuti läbi. Õnneks selgus peagi, et relv ei anna signaali ning viga ei pruukinud olla minus. Salved gaasist tühjad, suundusime arvutiruumi oma tulemusi vaatama. Ekraanile ilmus tehtud laskude arv, purustatud pallide arv ning tabavuse protsent. Tulemused olid täitsa head.

Relvade taha pääses teine vahetus ehk seitse vaprat, kes asusid samuti õhinal palle purustama. Pallid plahvatasid, jalad tõusid, instruktor jooksis appi ja pallid plahvatasid uuesti. Nii tehti veel kaks vahetus, mille jooksul otsustas tehnika puhata ja jonnida ning relvad muutusid samuti veidi kapriisseks.

Pallide õhkimise selgeks saanud naised tahtsid midagi vihasemat ning asuti lahendama sõjasituatsiooni ehk virtuaalseid mehikesi ning autosid hävitama. Stsenaarium oli tegelikult üles ehitatud kahele kuulipildujale, mis meie rõõmuks ka välja toodi. Kaks särasilmset tütarlast asus kuulipildurite taha, üks õnnelik sai enda valdusesse granaadiheitja Carl-Gustavi. Ülejäänud haarasid vana sõbra AK-4. Tuled kustutati ära ja lahing algas. Teisel katsel leppis ka arvuti meiega ja stsenaarium mängiti algusest lõpuni läbi. Eesmärk oli hävitada vaenlase autod ja mehikesed enne, kui nad ekraanilt plehku suudavad panna. Juba langenud vaenlast soovitati viisakusest mitte enam hävitada, kuigi arvuti luges ka need lasud tabamuseks. Autodele oli vaja 10 lasku AK-4-st või kuulipildujast pihta saada, Carl-Gustavil piisas ühest lasust, aga see pidi tabama mootorid.  Sellisel juhul läks auto natuke põlema ja edasi ei liikunud.

Kõik ootasid hinge kinni pidades vaenlast. Ja siis nad vaikselt oma autokestega tulema hakkasid, katteks miinipilduja tuli (või mis tahes, pauku ja plahvatusi igatahes oli). Kui siis meie võitlejad neid märkasid, läks lahti üleüldine paugutamine ja täristamine. AK-4 omanike kasutusse anti neli salve, et moon enne võitu otsa ei saaks, kuulipildujad ka Carl-Gustav lasid lõputult. Relvad paukusid, autod põlesid, mehed langesid. Ootamatult tuhisesid autolõkke tagant välja vaenlase masinad, mis sõitsid ekraanilt välja ning on seni tabamata. Samuti on jooksus ca 7 vaenlase sõdurit. Üldiselt läks meil enam-vähem hästi, kuigi võitu ei tulnud. Kuulipildujad lasid üle 200 lasu, Carl-Gustav tegi 30 lasku. Kunagi varem simulatsioonikeskuses käies tunti kaasa meile Carl-Gustavi abilisele (keda virtuaalses lahingus muidugi pole), sest tegelikkuses kaalub üks granaat mitu kilo ja vaene abiline peaks 30 lasu puhul päris suurt kandamit seljas tassima.

Teine vahetus ei meeldinud tehnikale absoluutselt. Vaenlase tekitatud udu- või tossupilv ei hajunudki ning autod ja mehikesed hüppasid ootamatult valgest vatist välja. Mina ei saanud üldse midagi aru, sest salved said nelja paugu järel tühjaks. Salve vahetades aga otsustas relv niisama kohe selle tühjaks täristada, enne kui ma kaitseriivi maha sain võtta või päästikule jõudsin vajutada. Kui mina püssi palgele suutsin sättida, sain läbi sihiku vaadata, kuidas autod ja mehikesed kõik suure hooga ekraani serva suunas sööstsid. Me vist ei võitnud sel korral. Üritasime uuesti proovida, aga arvuti streikis, kusjuures esmakordselt. Aga eks kunagi ole ikka esimene kord.

Kel õnnestus stsenaarium läbi mängida ja tõrgeteta pallikesi purustada, jäi kindlasti rahule. Järgmine kord jälle ja siis arvuti loodetavasti lepib meiega.