Suusatalvest – mitte ainult sportlastele (Kadi)

Kuidas see kõik üldse minusse ei puutunud

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et kui NKK listi hakkas tulema kirju sellest, kuidas NKK Tartu ringkond võiks osaleda suusatamise sarivõistlusel nimega Suusatalv, siis ma, ausalt, ei tundnud end puudutatuna. Võistlemas käivad ikka sportlased, eks ole, aga mina end nende hulka kahjuks lugeda ei saa. Kuna ei olnud oma 15 aastat suuski alla saanud ja varustust ka ei ole, siis tundus olevat enam kui imelik ennast suusavõistlusele üles anda. Mõtlesin, et enne peaks ikka kuskil nurga taga harjutama. Alles tagantjärele lugesin, et meie spordigrupi juht Eda kutsus juba I etapi eel julgelt osalema ka mittesportlasi (tsiteerin 6.01) listikirja: „Kes vähegi püsti püsib (kukkumine pole keelatud), mäest üles ja alla saab ning asjast huvitatud on, andke mulle teada. Minu poolest võite te seda kolme kilomeetrit kas või kolm tundi nühkida, peamine, et meel rõõmus on ja Naiskodukaitse esindatud saab. Kui puudub mõni (või kõik) varustuselement, pole hullu, leiame. Laululaval on ka suusalaenutus avatud. Ma olen valmis soovijaid käe kõrval talutama ja kepiga vahel nügima (kui see reeglitega muidugi lubatud on). Kes pole algklassidest saati suusatanud, aga tahaks täitsa osaleda, kirjutage mulle. Teeme algajate suusatunni, ma väga õel treener ei ole.“

Esimesed 6 vapratEsimene etapp toimus 12. jaanuaril Tartus Dendropargis. Sõideti 3 km klassikalises tehnikas, kohal oli 6 vaprat naiskodukaitsjat: Eda, Helen, Maarja; Eva, Pilvi ja Triin.
Täpsemalt isiklikke emotsioone, raja raskust, ilma jms kirjeldavad nimetatud loodetavasti kommentaaridena allpool.

Lähtele lustima

Just sellise pealkirjaga kuulutas Eda välja suusatalve II etapi. Kuna võistlushuvilisi oli vähe registreerunud, kutsuti üles maleva mikrobussiga kas või niisama suusatamist proovima või paari tundi värskes õhus veetma.

Lugedes seda kirja, hakkas südametunnistus närima: kuidas siis nii – transport ja varustus on olemas, kohustust hea aja peale võistelda ei ole, aga huvilisi napib? Mõtlesin, et ehk on tõesti aeg minulgi suusatamine meelde tuletada. Olin juba Edale kirjutanud oma tulekust, kui sain aru, et varustuse all mõeldi ikka suuski ja keppe ilmselt. Aga seelik ja mantel sinna juurde ei klapi vist väga hästi. Seda enam, et taevast tuli mingit märga sadet alla. Õnneks jäi teele töölt malevasse mitu keldripoodi, millest ühest õnnestus hankida ka kilepüksid, küll tibukollased, aga mis sa hädaga teed. Lähtele jõudes algas lustilkäik kaasaegse suusatehnikaga tutvumisega. Ei osanud ma valida, mis määrdega suuski tahan, ega ka neid uue aja suusaklambreid kinnigi panna. Viimane osutus õnneks lihtsaks. Siis esimesed suusasammud – ja käisin juba parkimisplatsil pikali. Ilmne märk sellest, et lõbus õhtu on ees ootamas. J Tuli sõita 2 umbes 2 km pikkust ringi. Nagu hiljem selgus, oli määratletud ka suusastiil: vabatehnika. Kahjuks – või võib-olla õnneks – mina seda ei teadnud. Kõik sportlaste moodi tegelased sõitsid küll uhkelt uisku, aga kuna seal kõrval oli ka lapsepõlvest tuttav kahe paralleelse suusajäljega rada, siis kobisin teistele mitte jalgujäämiseks heaga sinna. Loodetavasti ei tulene sellest ülestunnistusest nüüd tagantjärele diskvalifitseerimine?

Rada oli valgustatud ja päris tore, kui laugel maastikul kulges. Kui laskumiseks läks, olin kindel, et tuleb lund sööma hakata, aga jäin imekombel siiski püsti. Tõusudel imestasin, kuidas on võimalik sellise nurga all mäest üles SUUSATADA – aga ometi teised nii just tegidki. Mina igatahes lihtsalt astusin, kõmpa-kõmpa, v-tähe kujulisi samme seades, nagu mälupilt minevikust ütles. Finišeerudes ei olnud just tunne, et olen lustimas käinud, aga õnnelik, et raja läbi tegin ja ikkagi iseenda suusatamiskartusest üle sain.

Teised meie suusatajad – Eda, Helen ja Reelika hoidsid aga lippu kõrgel ja olid muidugi väga tublid. Maratoniks valmistuv Reelika näiteks tegi veel kolmanda ringi koos Heleniga lisakski. Lisaks tegi topeltsõidu ka Kairi. Tore, et sportlikud inimesed ka ikka väljas olid! Ja mis kõige toredam: kahe etapi tulemusel ei olnud Naiskodukaitse tulemuseks N-vanuseklassis ei rohkem ega vähem kui esikoht!

Üksildane sprinter
Sprindiga läks kehvasti selles mõttes, et NKK eest väljas oli vaid Helen. Kolmas etapp langes muidugi ka pakaseperioodile, aga arvatavasti ei hirmutanud naiskodukaitsjaid siiski külm ilm. Kuna tegu oli suusatalve kõige lühema distantsiga, siis mina oleks küll rõõmuga osalenud, aga nii ta läks. Sellega seoses kaotasime muidugi palju väärtuslikke punkte ja kaotasime ka esikoha klubide arvestuses, kuna Tartu Ülikool sai 115 punkti Heleni tubli 25 punkti vastu (aga tõe huvides olgu ka mainitud, et TÜ-le tõid punkte lisaks 1 naisele ka 7 meest).

Aga õnneks oli 2 etappi suusatalvest veel ees ja võib-olla tekitas see tekitas ka mitte-suusahulludes (Suusahullud on ühe spordiklubi nimi) uueks etapiks omamoodi sportliku hasardi: vaja ju esikoht jälle tagasi võita! Minul küll oli motivatsioon sprindis kaotatu tagasitegemiseks täiesti olemas.

Suusakross – mis loom see veel on?

Umbes nii mõtlesin ma neljanda etapi eel. Küsisin ka Helenilt, aga väga selget vastust ei saanud. Tagantjärele mõeldes – ta ilmselt meelega ei öelnud, et mind mitte ära hirmutada. Sest kui ma oleks teadnud, et ees ootab slaalom, hüpekad, seiklemine männipuhmaste vahel jm trikid, millega rada keeruliseks tehtud, siis ma võib-olla nii rõõmsalt ei oleks samme laululava suunas seadnud. Aga läksin jälle n-ö puhta lehena, käes Eda-Leola-nimelisest-naiskodukaitsjate-suusalaenutuskeskusest hangitud varustus, Dendroparki otsima. Justnimelt otsima, sest esimese hooga ei leidnud ma, piinlik küll, startigi üles – Emajõe ääres, kus minu arusaamist mööda pidi dendropark asuma, oli küll mitmeid radu ja suusatajaidki, aga ükski neist ei kandnud suusatalve osavõttu markeerivat numbrisärki. Ei olnud ka laululava all asuvad inimesed kuulnud-näinud midagi suusatalve ega suusakrossi nimelisi elukaid. Aga lõpuks siiski leidsin õige suuna kätte. Õnneks oli EV aastapäeva eel tööpäev kolm tundi lühem olnud ja sestap väljas veel valge ning krõbedat, 16-kraadist külma aitas leevendada veel loojumata päike.

Suusakross algas naljaka takistusrajaga, mille läbimiseks tuli, külg ees, jalgu üle maas olevate rennide tõsta. Õnneks taipasin ma stardis küsida, mis värk on, muidu oleks võib-olla sellest kui segavast asjaolust mööda suusatanud. Rajal oli mitmel pool lipukesi, mis võistlejaid n-ö normaalselt sõidurajalt eemale meelitas. Vahepeal näiteks sai rada otsa, ees ainult väiksemat sorti männitihnik. Selgus, et sealt tulebki läbi minna: vali, millist mändi (või olid need kuused?) tahad! Või siis rada läheb sirgelt, aga krossijatele oli rajale n-ö sõlm sisse keeratud: enne edasisõitu väike ring. Tõenäoliselt oli see ka mingi erilise tehnika harjutamiseks, aga mina seda jälle ei teadnud ja läbisin siis need tehnilist kõrgpilotaaži vajavad rajalõigud omal amatöörlikul moel. Kõige karmimad olid muidugi n-ö hüpekad. Mäest allasõit ei tundunudki algul väga hull, aga siis järsku – pind alt! – hüpekas, noh. Väike ja ohutu ilmselt oskajate suusatajate jaoks. Mina/minu jalad arvasid aga, et see on nüüd see koht, kus peaks lumetekstuuri jm füüsikaliste omadustega lähemat tutvust tegema, mida ma siis ka suure uperpalliga tegin. Õnneks ei olnud tagant kedagi tulemas, nii et ma suusamäel liiklust seisma ei pannud. Ja just siis, kui olin jälle püsti ja end kogunud, tuleb uus hüpekas – nüüd olin selleks küll valmis, aga lumemaitsmisest ei päästa see ikkagi. No ja siis seisab raja kõrval veel fotograaf, kes seda „hüppeilu“ pildistab. Õnneks ei pandud seda vähemalt internetti ilmarahvale naeruks välja... Ehh, oli mis oli, edasi sõitsin, ikka võiduka lõpu poole. Väike kõrvalhüpe kraavipervele (sedapuhku mitte oskamatuse, vaid suusakrossi rajameistrite fantaasia tulemusel) ja olingi finišis.

Seal ootas just stardijärjekorras Maarja, kes oli pisut mures ees ootavate takistuste osas. Siis sai koos temaga Liisa rajale lähetatud, kes küll ka hüpekate juures kukkus, aga muidu krossiraja rõõmsalt läbi sõitis.

Kokkuvõttes oli IV etapi tulemuseks Heleni, Maarja, Kadi, Liisa ja Tiina soorituste tulemusena 97 punkti. See tähendas aga jälle esikohta, küll ühe punktiga, aga ikkagi!

Viies võiduka finišini

Nagu arvata võis, oli ühepunktine edumaa Tartu Ülikooli ees piisav motivaator, et võtta ette ka viimane, viies etapp. Takistuseks ei tohtinud saada ka koht – etapp viidi üle Vooremäele – ja Eda tellis entusiastlikele esikoha säilitajatele mõeldes jällegi mikrobussi.

Kuna seekord lühendatud tööpäeva kahjuks ei olnud, kogus Eda meid kokku poole kuue paiku. Sirle oli jõudnud kodus kiiruga riided vahetada, mina tulin otse koosolekult, mistõttu kontoririided said kollaste pükste jm vastu vahetatud alles bussis. Helen saabus, nagu ikka, korralikus spordidressis. Eda uhkustas seekord Tartu Maratoni suusamütsiga. On, kuhu püüelda...

Tee peal kuulsime, et Eva ja Reeli on juba lõpetanud – seega kaks osalejat Naiskodukaitsel juba kirjas! See oli hea märk. Start Vooremäel oli avatud 18.30n-i. Meie startisime umbes 18.15. Anna oli fotograafina kaasas, et meie võidusõitu ajalukku jäädvustada. Õnneks oli väljas veel suhteliselt valge, päike oli loojunud 18.08. Stiil oli sedapuhku klassikaline, nii et pidin valmis olema selleks, et kui „Rada!“ hüütakse, tuleb viksilt kõrvale astuda, et „tegijaid“ mitte häirida. Algul kulges rada ühtlasel lauskmaal ja võis isegi päikeseloojangulist loodust nautida. Mingil hetkel jõudsin metsa vahele ja rajareljeef hakkas jonnaka järjekindlusega tõusvas joones kulgema. Siis ma veel ei mõelnud, et mägedel on ka n-ö teine külg ja kuidagi tuleb sealt kõrgelt ka alla saada. Joonistasin rahulikult suuskadega V-tähti mäeküljele. Eda möödus (loomulikult suusatades, mitte kõmpides) ja ergutas tagant. Pärast seda läks aga asi varsti kahtlaseks: metsa vahel oli juba pehmelt öeldes hämar (valgustatud rajast ei olnud kippu ega kõppu) ja mingil hetkel arvasin, et olen totaalselt eksinud ja üksinda kuskil suvalisel suusarajal. Ei näinud mingit rajamärgistust ega ka mitte ühtegi teist suusatajat. Aga see polnud veel kõik. Just siis, kui tõesti enam silm ei seletanud, juhtus see, mis vastavalt loodusseadustele − või mingitele mäeseadustele vähemalt – juhtuma pidigi: rada hakkas kulgema laskuvas joones. Aga see polnud mitte selline mõnus vaikne allasõit, vaid – nii palju ma raja kõrvalt ikka välja lugesin – järsk laskumine. Uhh, see oli päris karm – tuul vuhises kõrvus ja silmist tuli vesi välja. Mitte kurbuse, vaid kiiruse pärast ikka! Ja kuna rada näha ei olnud võimalik, siis tuli ainult loota, et suusad õiges jäljes kulgevad. Mitu laskumist järjest see nii läkski, täielik vedamine, aitäh Eda õe suuskadele! Ühel viimastest laskumistest aga, mis lõppes lõbusa kurviga, testisin ka lume teisi omadusi peale libeduse: tundus külm, märg ja teraline. Soh, nüüd ma siis tean. J Udune koolipõlvemälestus siitsamast Vooremäe radadelt ütles, et allasõit oli alati toredam kui mäkkeronimine. See on vist ilmselge vanaduse märk, et nüüd tundus küll vastupidi...

Siis juhtus aga midagi head: üks teine suusataja vuhises mööda. Järelikult võib loota, et ma olen siiski õigel teel! Varsti suusataski VASTU tuttav nägu – Helen oli hakanud pärast lõpetamist meile vastu suusatama. Tema nägemisest ja ergutusest, et finišini on veel vaid mõnisada meetrit, oli kõvasti abi – samm läks kohe hoogsamaks! Ma ei olnud väga kindel, kas lõpuprotokolli kirjutajad mu numbrit veel seletasid, aga nagu Eda korduvalt oli rõhutanud, tähtis polnud mitte niivõrd aeg kui osavõtt.

Kohalik kiosk kostitas meid veel lahkelt soojade lihapirukatega – oh, kuis maitses mõnus see! Ja õhtu lõpuks veel maleva sauna – küll on hea, et need suusatalve etapid just kolmapäeviti tehti! J

Ametlikku teadet küll selle kohta veel ei ole, aga koondprotokolli põhjal on viienda etapi tulemuseks Naiskodukaitsel firmade arvestuses 1992−1977 vanusegrupis esikoht 361 punktiga! Juhhuuu!

Uskumatud emotsioonid!

Eks igal osalejal on seoses Suusatalvega omad emotsioonid ja loodetavasti tuleb neid siia minu jutule ka lisaks. Meid osales ju kokku, kui ma ei eksi, siis 13 tublit naiskodukaitsjat.

Minu kõige suurem emotsioon on uskumatu rõõm, et selline tore suusavõistlus ette võeti, et kõiki, oskustest hoolimata osalema kutsuti ja sellega see ilus tulemus saavutati.

Tahaks teha kummarduse Edale ja Helenile, kes seisid kahekesi vankumatult selle eest, et Naiskodukaitse Suusatalvel osales ja veel nii edukalt!

Minu jaoks oli aga lisaks sellele, et sain osaleda nii toreda tulemuse saavutamisel veel lisavõit – võit iseenda üle – olen-nende-aastatega-suusatamise-ära-unustanud-hirmu, laiskuse, ajapuuduse, mis iganes takistavate põhjuste üle. Ja kuigi nagu ülalpool lugeda võis, tundus see kohati, eriti kõrgetelt küngastelt allapoole kihutades, hullumeelse tükina, olen väga-väga rõõmus, et selle ikkagi ette võtsin. Lisaks sportlikule tegevusele pakkus see ka vaimule positiivseid elamusi. Suur-suur tänu Edale minusuguseid amatöör-suusatajaid motiveerimast, suusavarustust laenutamast, kohale sõidutamast! Loodan, et järgmine talv on osaleda soovijaid-julgejaid veel rohkem – nüüd ju vaja tiitlit kaitsta!