Et kõik kenasti ära rääkida, pean alustama sellest, et esmaspäeva lõuna ajal saatis meie oma toitlustusgrupi vanem Eha Saar meili, et nädalavahetusel on Kaitseliidu õppustele (TSOBKkl ehk tegevliikme sõdurioskuste baaskursus ) vaja söögitegijaid. Haarasin kohe telefoni, et asja täpsustada ning uurida, kes nõus minema. Lõpptulemusena õnnestus ära rääkida Tiia Nõmm ning vestluses Kaitseliidu Põhja-Tartumaa II rühma rühmavanema Meelis Roometiga oligi minek kokku lepitud ning taganemisvõimalus (olgu siinkohal ette öeldud, et sõna taganemine on halva varjundiga, pigem öeldakse eemaldumine) oli läbi lõigatud. Naiskodukaitsja vaikiv moto ongi „Kui on vaja, teeme ära!“.
Tiia kui ikkagi suurte kogemustega kokk oli eelnevalt Meelisega menüü ja kalkulatsioonid paika pannud ning iseenesest olime valmis rõõmsaks kulbikeerutamiseks värskes õhus linnulaulu saatel.
Mitme kogenud kaitseliitlase käest saime teada, et metsa minnes tuleb ikka mitu paari kuivi sokke ja soe kampsun kaasa võtta. Kodus koti pakkimine oli tõeline Heraklese vägitegu, sest „igaks juhuks“ vidinaid ja vudinaid kogus nii palju, et kotilukku oli raske kinni tõmmata (peaaegu kogu see kraam jäigi kasutamata). Hommikul vara riietudes (retuusid, 2 paari sokke, kaks kampsunit, 2 numbrit suuremad sõdurisaapad ja paks digilaik talvevorm) oli tunne nagu ülesöönud Miki-Hiirel. Kummarduda oli raske ning astumisel põrusid põrandalauad! Nii läksid siis kaks Pala naist kaheks päevaks õppustele.
Malevasse jõudes võtsid meid vastu avali naeratusega mundris mehed ja paar pisikest tüdrukut (muide, neile tüdrukutele tuleb anda au, sest kogu õppuse tegid võrdväärselt meestega läbi). Korjasime kokku meile vajamineva köögikraami, tutvusime järjekordse „imega“ – bensiiniballooniga töötava pisikese 2 düüsiga priimusega, ning veoautokastis kraamihunniku otsas sõitsime Unikülla.
Esimene õppetund oli kohale jõudes, kui mehed-naised hüppasid kastist alla ning kihutasid kahele poole metsa. Tuli välja, et tegemist oli ringkaitsega. Meie Tiiaga vaid vaatasime suurte imestunud silmadega. Aga siis oli järgmine lõbus ehmatus ja suurte silmade aeg – meie köök oli planeeritud hange äärde lageda taeva alla. Inimene harjub aga kõigega ning kui oled optimist, siis on võimalik töötada igas olukorras. Oli päike, tuisk ja lumemöll, õhtusöök puha pimedas, külmetamine, tassimine ja tirimine, vajalike toiduainete ja asjade pidev otsimine, külma veega solgutamine, järgmisel hommikul hirmvara ärkamine ja kohe tööle hakkamine – see kõik oli enese proovile panek ja tänuks olid meeste-naiste siiras aitäh maitsva toidu eest.
Et meil Tiiaga väga igav ei hakkaks, korraldas rühmavanem Meelis meile ka näitliku õppetunni platsil – saime teada, kuidas ja milleks kaevatakse üksikvõitleja laskepesasid ja ise ka proovida seal olla; kuidas pannakse paika laskepesade tulesektor ja tuleskeem. Enamus ei tea, mis on „hispaania ratsu“ või „siil“. Tegemist on tõketega palkidest ja tohutust hulgast okastraadist (omavahel öeldes kõhedust tekitavad monstrumid). Meelis selgitas, mida tähendab ringkaitse, kuidas hakkama saada pimedas metsas vaid valgussignaalidega, sai praktiseerida ka raadiosidet (ilma liigse naiseliku lobisemiseta).
Öö sõduritelgis, mille otsimine pimedas metsas oli elamus omaette – ka see on kogemus, mis jääb meelde. Ei pea paika tõde, et ronid talvisel ajal telgis magamiskotti nagu kubujuss. Riideid olgu pigem vähem ja kihiliselt seljas ning peas olgu kas müts või kampsun. Lebomati alla pannakse kuuseoksad ning ahjukütja peab olema väga hoolas ning tähelepanelik. Eksimused maksavad kurjasti kätte. Muidugi, kellele meist ei meeldiks magada oma kodus soojas toas pehmete valgete linade vahel! Ka mina armastan väga mugavust ning ma poleks iial arvanud, et taoline ekstreemsus võib meeldida – ometi olime Tiiaga lausa kummaliselt ja loogikavastaselt õnnelikud.
Me täname Meelis Roometit ja Kaitseliidu maleva Põhja-Tartumaa mehi-naisi, kellega läheks ka edaspidi nii õppustele kui luurele. Põhitõde on, et kui on raske, siis ei aita vingumine, vaid ikka hea tuju ning huumor.
0 comments:
Postitage kommentaar