Kui maleva uksest sisse astusin, polnud õrna aimugi, kuhupoole liikuda või keda küsida, aga minu õnneks saabus samal hetkel üks kaasvõitleja (kõikide nimed kahjuks meelde ei jäänud esimese korraga) ning koos suundusime juba õigesse ruumi. No ja mis ma oskan öelda, minu hirm, et ei tea, mis mind ees ootab, kuna kedagi ei tunne veel ju, osutus õnneks alusetuks.
Kui olin omale kübara pähe saanud (päris uhke tunne oli) ja koos Vanemuise 46 suunas liikuma hakkasime, sain teada, et ma polegi ainuke algaja sellel alal. Kadri oli samuti oma avalduse alles väga hiljuti sisse andnud. Tundsin väikest kergendust.
Vanemuise tänavale oli juba päris palju rahvast kogunenud ja kohe hankisime omale ka tõrvikud ja süütasime need. Mõni, kellel õhemad kindad käes olid, üritas oma käsi nende leekide abil üles soojendada... Ei tea, kas oli ka kasu. Üritasime kuidagi rivistuda. Seda üritasid vist ka ülejäänud kohaletulnud, sest millegipärast trügiti meid järjest tahapoole. Naiskodukaitsjatele ei tundunud see väga meeldivat, sest minu kõrvuni jõudis selline lause nagu „Taganemine pole meie põhimõtetega kooskõlas!“ Kuid polnud midagi teha, nii suure rahvamassi vastu me ei saanud.
Formatsioon valmis, hakkasime Tartu Ülikooli peahoone suunas liikuma. Sellel ajal lauldi ka laule... Erinevad grupid omale meelepärast. Meie naiste poolt kõlas näiteks selline lugu nagu „Tartu marss“, mida hiljem võis ka teiste kooride poolt kuulda. Mina omalt poolt ainult kuulasin ja lasin laulda neil, kes seda ka päriselt oskavad.
Jõudsime peahooneni. Peeti mõned ettekanded teemal „Palju õnne meile kõigile eestikeelse ülikooli 91. sünnipäeva puhul“. Õnneks olid väga lühikesed kõned, sest seistes hakkas ikka päris kiiresti külm. Väikese orkestri saatel lauldi veel koos mõni laul, kaasaarvatud „Gaudeamus“. Ja sellega oligi see üritus põhimõtteliselt läbi, tõrvikud valgusid mööda linna laiali. Meie hakkasime maleva suunas tagasi liikuma.
Kohale jõudnud, istusime maha ja saime tee, kohvi, küpsiste, kommide ning mõne tubli inimese küpsetatud kookide ja pirukate saatel üles soojeneda. Mina kasutasin seda võimalust ja tutvusin natuke oma jaoskonna liikmetega. Pärisin ka Kadi käest pisut, kuidas need asjad täpsemalt käivad siin Naiskodukaitses. Ta oli väga lahkelt nõus seletama kõike. Mõte hakkas liikuma, milliste tegevusgruppidega liituda võiks.
Kõht täis ja tunnike-paar juttu räägitud, oli jälle aeg lahku minna. Kuid uus üritus on juba tulemas: jõulupidu! Üritan ka sellest kindlasti osa võtta, et kõikidega natuke veel rohkem tuttavaks saada.
0 comments:
Postitage kommentaar